Peale eelmisi seiklusi andsime valu et lõpuks ometi sinna juba legendaarsesse Varzuga külla jõuda. See on siis kõige idapoolsem Koola poolsaare küla kuhu meiesuguseid lastakse. Kruusatee oli vastikute üksikute teravate kividega mis ootasid rehvi lõhkumist. Nii saigi Tõnu oma tagarehvist jagu. Peale Jarko rehvi vahetamist oli poistel juba meetodid teada kuidas ja mismoodi. Ainuke mure oli rehvi peale saamisega veljele ehk et äär lööks veljekülge kinni. Seda saab õhu ja kompressoriga ideaalselt aga meil ainult väike ratta pump. Õnneks jõudsid samal ajal meie Tsehhi Land Rover klubi mehed kes meile heameelega kompressorist õhku andsid ning meie sõit võis jätkata.
Jõudsime Varzugasse. Täiesti väike küla oma 300 elanikuga ja puukirikuga. Huvitav kokkusattumus oli see et just sellel nädalavahetusel oli kiriku avamine. Viimati peeti seal jutlust 1936 kui kirik viltu vajus. Sellest ajast peale on seda restaureeritud ja nüüd lõpuks valmis. Samuti on 14.08 seal Varzuga küla päev. Kuna Umbast oli Varzugasse 140km siis oli meil kindlasti varuda bensiini mida sai ainult kellegi kohaliku käest sest tanklat seal ei ole. Küsisime, uurisime aga ei kellegil. Kolhoosi esimees samuti ütles et tal vaja kala suitsetada, tal pole aega. Mõtlesime, et ehk äkki ikka veab välja ja lahkusime Kuzemin, kuhu saamiseks tuleb sõita läbi kõrbe. Tee algas pehmete liiva teedega, ja kui puud lõppesid oligi kõrb. Tiidul tuli selline salakaval kass Arturi nägu pähe ja keeras oma punnil torud lahti. Meie ülejäänud ikka ukerdasime ja möllasime kuid esots läks ikka omasoodu. Järgmisena võttis Jarko munad kaenla alla ja keeras torud lahti-kadus. Mina suutsin veel enda pommi korralikult maa alla lasta kuniks tuli Tiit et näe, tee nii, nii ja siis nii ja sõida. Ütleme nii et ma olin juba selle ajapeale nii närvis et ma ilmselt oleks teinud ka nii aga mõned nõksud, siduriga mängimine ja torud lahti on liivasees sõitmise põhitõed. Uskumatu et sellise 300kg pommiga on võimalik vabalt pehme liiva sees liikuda ja veel nii kiiirelt.
Kuzemeni küla vaadates ei mahtunud küll pähe miks inimesed seal elavad, kuidas nad on sinna saanud ja miks nad tahavad seal olla. Meie veel sonkisime ja otsisime laagripaika. Otsustasime jääda keset kõrbe mere äärde. Õhtuks lasime zeljonajat normi järgi ja avasime esimesed matkatoidud mis olid üllatavalt head. Selge oli see et peame minema tagasi varzugasse et tankida. Leidsingi lõpuks taadi kes mulle 40L suure vaevaga ära müüs. Hakkasime sõitma tagasi Umba peale.
No comments:
Post a Comment