Öö möödus palavalt. Kuna laev oli paras peldik siis temp toas oli jube palav. 30mintsa tekk peal ja siis järgmised 30 mintsa tekk maha. Olin suutnud oma linad täiesti köieks veeretada ehk et hommikul ärgates olin palja madratsi peal. Uhhhh!

Ja ka ärkamine oli meil Tõnuga 30 minutit enne maale minekut siis kiirelt kiirelt vee alt läbi ja riidesse. Samuti olid meil veel täitmata departure kaardid mida ma siis kiiruga otsima läksin. Tõnu jäi veel ennas sättima ja leppisime kokku et trümmis kohtume. Eeldasin et Jarko ja Tiit on ammu juba kusnud, pesnud ja söönud siis ei läinud isegi koputama. Kui Tõnuga aga autoteki juures kohtusime siis tuli välja et ta oli neid just äratanud. Saime laevast välja. Ilm oli kui meie Novembrikuu tavaline päev, pime, udu vihm. Ootasime oma tolli ja pograde järjekorda. Mis liikus suhteliselt väledasti aga ega autosid ka väga palju ei olnud. Tollitüdrukud tulid veel meiejuurde küsima kas meil on kõik tehtud, täidetud ja andsid veel pabereid täita. Nii, et kui nendejuurde jõudes läks kõik kui valatult. Sõit võis alata.

Sadamast väljajõudes võtsin veel odavat kütust silmini täis 27RuR/L ja hakkasime linnast välja pressima. Õnneks on GPS’is vene kaardid sees ja see läks suhteliselt libedalt, kui välja arvata tohhutud ummikud. Oma paar tundi ja olime trassipeal, mööda Laadoga järve lääne kallast Sortavaala peale. Lõunaks peatusime mingis suhkoht edevas palkmajakeses kus pakuti imehäid isetehtud pelmeene ja mis maksid 290RUR. Hinnad on ikka Piiteri ümbruses arulagedaks läinud. Ahjaa, laevapeal oli ka hinnad võrdväärsed Monaco parimate restodega. Sellepärast jäi ka laevas silma inimesed kes isetehtud singivõileibu näost sisse kugistasid.

Kuigi ilm tundus kole, siis otsest lausvihma me ei saanudki ja sõidumõttes oli see väga hea ilm. Mitte palav mitte külm. Plaan oli õhtuks jõuda 400km taha et siis sealt juba Murmanski poole hakata trügima. Teine pool läbitud teest oli juba päris mõnus. Olgugi et liiklus oli suhtkoht tihe läks trass väiksemaks ja kurviliseks. Nii mõnigikord kippus tsikkel kurvist kõrvale kalduma vastasritta. Kuna mina pole pea 2 aastat tsikliga sõitnud ja nüüd kus tsikkel kaalub ca’ 300kg, paljalt 200kg asemel siis mul võtab tsikliga harjumine aega. Karjala piiril tegime veel peatuse koos jalgratturite bandega Krasnodarist, enamus naisterahvad, kes olid vändanud 3 kädalat. Jõudsime Pitkajärve rannale kust leidsime enamvähem mitte täis situtud telkimiskoha. Õhtuks Jarko grillis meile viinerikest, kõrvale haukasime kurgikest, mõned õlled kambapääle ja traditsioonilised 250g Zeljonaja markat.