Võtsime veel ühe puhkepäeva välja ja veetsime veel ühe öö selles hotellis. Põhimõtteliselt kõik kordus. Hommikusöök, kerge pikutus, poodi õlle ja valge viina järgi. Turgutasime Jarkoga naabertoa ka üles kuna need mehed muidu magaksid terve elu maha. Muljetasime Aljosha juures käiku ja taastasime end vedelikuga mis meil Ingasse jäi.
Õhtusööki sõime seekord väidetavalt kõige edevamas linna trahteris FUSION. Toit oli super ja kokteilid samuti. Kambapääle suutsime jätta sinna 6000RUR mis oli senine rekord. Jalutasime veel järveääres kus kohalikud mammid pidasid meid Norrakateks ja tahtsid meiega pilti teha.
Hommikul oli plaan siis kohe varakult lõikama panna kuna Kirkenesi oli 240km koos piiriületusega ja sealt veel jupp maad Rovaniemisse. Kuna olime kõik sametiselt pohmellis siis sõit oli suhkoht keeruline. Tee ise aga super, hea asfaltteekattega, mägede vahel, sinkadi vonkadi, ilma päikese paisteline aga temp. poolest ideaalne. Tõnu võitles tasakaalu hirmudega ja pakkus välja et tuleb omas tempos. Üritasime küll veenda et lahinguväljale mehi maha ei jäeta aga ta kategooriliselt palus meil minna. Mees teab mis mees teeb!
Viimased 100km pole ikka minu elus midagi nii õudsat olnud. Vähemalt tol hetkel see nii tundus. Maastik muutus jälle halliks ja värvid kadusid, Hakkasid meeletud sõjaväeosad, kus sõjaväelisi ja tehnikat oli nii palju, et kui Euroopas peaks Venega sõjaks minema siis nüüd on teada kust need tankid jme raketiheitjad tulevad. Huvitav oli veel see et trass jooksis seal sõjaväeosade vahelt läbi niimoodi et kõik oli näha mis neil seal on. Juskui meelega et inimesed teaksid nende suurvõimust. Käisid õppused, suured veoautode kolonnid, sõdurid marssisid püssid seljas. Meil 3 kesi oli nii jube et ainult saaks minema sealt. Ma ei kujuta ette mida Tõnu tundma pidi seda üksi läbides. Mõne ajapärast oli teeääres hulk autosid kus selgus et Pochta Rossii oli lajatunud selga mingisugusele Fiat Punta sarnasele autole kus autos olid vcel inimesed sees ja meedikud üritasid seal kedagi päästa. Olgu öeldud et posti auto on venemaal UAZ bussid. Aga see polnud veel kõik.
Jõudsime Nikkelisse. Saabumine oli visuaalselt nonda et tee kulges üle mäe ja hakkas laskuma kus siis terve linnake oli peopeal. Nagu ikka, keset linna tohhutult suur massiivne tehas ja selle ümber paneelelamud. Meil oli algselt plaanis minna sinna ja kulutada oma viimased kohjalikud veeringud kuid peale sellise vaate avanemist mina ei julgenud sinna minna, sest pähe tekkisid mõtted et mis siis saab kui sealt linnast enam minema ei saa. Kodus laps, naine ja pangalaen.....
Asi oli ikka nii jube et mina ei soovinud isegi kinni pidada pildistamiseks. Kuna mina olin teejuht ja Tiit ja Jarko olid meenutanud mõtet külastada seda linna siis tol hetkel nad lubasid kõik heategevusele ära anda, et JOel jummala eest sinna linna ei läheks. Juu siis võeti nende palveid kuulda. Väga suure tõenöosusega oli meie hetkeline emotsionaalne seisund tingitud viimaste päevade vedelike taastamisest aga see koht oli ikka hirmus küll.
Piirile jõudes oli esimene slangpaum juba 20km enne piiri kust siis kontrolliti, uuriti ja teatati mei e saabumist päris piirile ja anti aega 20min sinna jõudmiseks. Piiril järjekorda ei olnud küll aga selgus et Jarko on oma tolli deklaratsiooni ära kaotanud ja tuleb nüüd aru anda. Öeldi et vormistatakse protokoll koos trahviga ja asi sealtmaalt. Meil ei olnud mõtet piiril passida Tiiduga ja lahkusime 2si Kirkenesi. Enne seda veel taxfreest õlled ja viinad no nii igaks juhuks.
Norra piirivalve küsis kust tuleme ja kuhu minek ja soovis hea teed. Huvitav oli asjaolu, et kui Norra väravad avanesid oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, juskui oleks jällegi värvid tagasi keeratud.
No comments:
Post a Comment