Ühesõnaga tagasi Umbasse kütust võtma ja seal juba siis edasi läbi metsade, soode, järvede Oktjabirski poole. Kui sõit on lustjalillepidu siis edasi ka Revdasse aga vaatame õunte pealt.
Kuigi meile öeldi et edasipidi võime Umbasse veel tulla aga kogu see seltskond ja nende kainuse aste ei jätnud seda muljet et tahaksime veel sinna linna poodi minna. Eelkõige ka seda et otsest vajadust ka polnud kuna söök mis sai matkaspordist kaasa võetud oli veel enamus alles ja toit ise oli ka üllatavalt söödav. Ainuke millest puudust tundsime oli PIVO ja Bez vodki kak dengi na veter!!! Lootsime et äkki saame oma säästud kuskilt eelpool olevatest küladest hankida.
Paagid kütust täis, küsisime veel kohalike käest kust õige teeots läheb ja tuld. Esimesed paarkümend kilomeetrit olid sellised mõnusad väikesed kruusateed. Järvede vahelt, sood/rabid, jõekesed mis olid veel ületamiskõlblike sildadega. Siis muutus kivisemaks, ja soonelisemaks. Ma ei kujuta ette kui lõbus oleks ilma korkkummita rehviga seal täisvihmaga olla. Keskmine kiirus muutus ma arvan 10km/h, kuna augud , rööpad, kivid ja jõgedeületused muutusid järjes sügavamaks ja pikemaks. Tõnu kais korduvalt küsimus, kas me ikka oleme õigel teel, kas me ei peaks tagasi minema. Ilmselt minu Venemaal käimistel on see tunne asendunud huviga aga kuhu see tee ikkagi viib ja kui hulluks see saab ikka minna. Tee läks juba nii hulluks et hakkasime igaksjuhuks 2si tsikleid läbi tassima kuna palgid/kivid vee all on libedad ja pole palju vaja kui vääratad, tsikkel külili ja vesi mootoris. Kuna jalad olid niikui nii juba põlvedeni märjad siis vahet enam polnud. Olime rassinud ca’ 4h kui jõudsime mingisse külla. Eesmärk oli ööbida INGA külas aga GPS näitas ikka veel 10km. Külas ootas meid laager, turismigrupp Gaz 66 ja grupp offroadnike peterburgist. Pidasin kinni küsides kas ikka oleme õigel teel siis nemad kohe tõid rjumka selle peale. Kohe poisid, ei lähe enam kuhugi, pange laager üles, tegime just uhaa suppi jne.jne. Teades nende lobisemis huvi siis pakkusin et paneme laagri üles 100m eemal ja tuleme nendega siis sõbrustama. Laager üles, Jarko kuivatus rest, Tõnu pesunöörid, lõke käima ja supp tulele. Kui kõhud täis siis pidasin viisakaks ikkagi mõni sõna nendega vesta, ehkki päev oli päris pikk olnud ja telk tundus väga armsana. Tagasi minnes võtsin kohalikul giigil nööbist kinna et annaks nõu edasise teekonna suhtes. Tuli välja, et mees Kostja legendaarne krossisõitja venemaal, 7 korda ARKTIC TROPHY korraldaja ja võistleja olnud. Sain temalt kontatkid ja lubasime edaspidi suhelda samadel teemadel. Meie koosolek lõpetati offroadnike segamisel kuna mina ei tulevat rjumkale ja sain juba pragada chto ne uvazhaju!!!
Tuli välja et üks seltsimees tunneb mind aga mina olen ilmselt juba seniilseks jäänud ja ei mäleta teda enam. Oiin teda kuskil soos aidanud, igaljuhul tore et ma nii hea inimene olen! Viskasime mõned peened naljad, saime oma minimum normi kätte ja läksime armsasse telki.
Hommikul ärkasime päikesepaistega mis muutis meie elu jällegi rõõmsamaks kuna vihma hetkeoludes ei sooviks. Esimest korda ka siin metsas olles on palju imelikke putikaid kes hammustavad. Meenutavad sandflies’I kes näevad süütud välja aga pärast sügad ennast ogaraks. Kerge hommikukohvi 3/1 mis juba tegelt ajab öökima, laager kokku, märjad jalanõud jalga ja edasi. Inga külla jõudes selgus et ei olnud midagi erilis. Üks maja mis tundus saami kultuuri sugemetega aga küla nagu küla ikka. Tee läks üle lagunenud silla millest ennast üle meelitasime. Kohtasime vanemad prouat ja tütrekest kes soovitasid ikkagi minna teistpool jõge kuna meie teel pidavat olema väga palju vee ületusi ja veetase polnud selge. Ühesõnaga läksime soovitatud teed pidi. Sama ikka jätkus meeletult kive, rööpaid, liiva kõike mida soovisid. Mingi aja pärast paistis metsavahelt asfalt. GPS justkui ei näita midagi aga lähen vaatan üle. Keset soid, rabasid metsi järsku sõjaväe maandumis rada!!!ja neid veel 2 tk. Nüüd oli paras aeg kinnipidada ja panime poti tulele kuna oli juba lõuna aeg ja hommikusöök oli kesine siis täpselt õige ajastus.
Eeldasime, et siit peaks ikkagi juba normaalne tee edasi minema aga nagu selgus siis sai veel kõike seda sama päris korralikult loksud. Loodus küll muutis tuju paremaks sest taamal paistsid juba Hibiini mäestik, Kokku seda loksumist oli meil ca’ 150km mõlema päeva peale kokku. Täpselt paras et mitte hulluks minna.
Välja jõudes otsustasime,et Revdasse mööda raudtee liipreid ei hakka ratsutama, et pigem Kirovskisse ja sealt juba edasi Murmanski suunas. Kirovskis tegime kerge lõuna, ümberkaudu oli paljusid mäesuusa nõlvasid, ka MK etapid murdmaas toimuvad seal. Selline otepää sarnane kuurort koos kaevanduste ja ilma puudeta.
Teepeale tuli meid iseseisvalt kohtama kohalik tsiklist. Küsis kas vajame abi ja mis plaanid. Soovitas KINDLASTI minna vaatama päästekomando baasi Kirovskist 20km kaugusel. Seal saab ööbida, süüa juua. Kuna aega ju meil oli siis mõeldud tehtud.
No comments:
Post a Comment