Monday, August 29, 2011
Kirkenes - Ivalo - Rovaniemi
Otsisime Tiiduga ainukese hotelli ja tahtsime lõunat süüa. Päevapraad oli burger ja lasime ja mõdul heamaitsta. Reaalsus tuli momendis koju tagasi. Kokku maksis see 155 ja 70NOK.
Aga ilm oli ilus ja lösutasime mõnusate diivanite peal õueterassil arktilist õhku sisse ahmides. Elu oli jälle ilus! Mõne aja möödudes saabusid ka Jarko ja Tõnu kes oli Jarko piiripeal kinni püüdnud. Kuigi väsimus oli suur pidasime ikka plaani edasi liikuda kuna meil oli 500km veel Rovaniemini sõita ja tahtsime lähemale jõuda. Sõitma hakates käisime korra veel piiripunktis kuna minu GPS oli venemaa kaart maha võtmata ja kõige lähem ja kiirem tee oli läbi vene. Ruttu ots ümber ja minema. Tee oli fantastiline, kulges fjordide ääres, kurviline, päikese loojang - otse silma. Ei saanutki kaua lasta kui juba olime põhja soomes, Lapimaa teed, puud juba muudavad värve, põhjapõdrad küll tee ääres ja tee peal. Võrratult ilus sõit. Jõudime Ivalosse kus leidsime teeäärest ka hotelli Kultahippu 40EUR nägu. Tegime veel õhtusöögi restoranis ja telekaees magasid 4 mauku.
Hommikul oli ilm juba jahedam ja näha oli et saame ka vihma. Nii täpselt ka läks. Vahepeal tegime kohvipeatusi et sooja naha vahele saada. Ühes peatuses tegi Jarko ka broneeringud rongile. Viimane rong oli veel vabade kohtadega. Rovaniemis pidime ka kindalsti oma lapsepõlve unistused teoks tegema nimelt elab seal ju JÕULUVANA! Mõni mees läks Jõuluvana nähes ikka nii närvi, et võttis mehe täitsa sõnatuks.
Kuna rong ise läks alles kell 2100 õhtul siis ei osanud oma eluga midagi peale hakata. Restorani justkui enam ei jõuaks aga siis avastasime et meil veel taxfree poest ostetud viinad allas. Nii me siis seisime rongi järjekorras ja lasime hea maitsta. Pileti hind oli isegi soodsam kui me alguses planeerisime sest 1 ratas koos voodikohaga maksis 180EUR.
Aga ilm oli ilus ja lösutasime mõnusate diivanite peal õueterassil arktilist õhku sisse ahmides. Elu oli jälle ilus! Mõne aja möödudes saabusid ka Jarko ja Tõnu kes oli Jarko piiripeal kinni püüdnud. Kuigi väsimus oli suur pidasime ikka plaani edasi liikuda kuna meil oli 500km veel Rovaniemini sõita ja tahtsime lähemale jõuda. Sõitma hakates käisime korra veel piiripunktis kuna minu GPS oli venemaa kaart maha võtmata ja kõige lähem ja kiirem tee oli läbi vene. Ruttu ots ümber ja minema. Tee oli fantastiline, kulges fjordide ääres, kurviline, päikese loojang - otse silma. Ei saanutki kaua lasta kui juba olime põhja soomes, Lapimaa teed, puud juba muudavad värve, põhjapõdrad küll tee ääres ja tee peal. Võrratult ilus sõit. Jõudime Ivalosse kus leidsime teeäärest ka hotelli Kultahippu 40EUR nägu. Tegime veel õhtusöögi restoranis ja telekaees magasid 4 mauku.
Hommikul oli ilm juba jahedam ja näha oli et saame ka vihma. Nii täpselt ka läks. Vahepeal tegime kohvipeatusi et sooja naha vahele saada. Ühes peatuses tegi Jarko ka broneeringud rongile. Viimane rong oli veel vabade kohtadega. Rovaniemis pidime ka kindalsti oma lapsepõlve unistused teoks tegema nimelt elab seal ju JÕULUVANA! Mõni mees läks Jõuluvana nähes ikka nii närvi, et võttis mehe täitsa sõnatuks.
Kuna rong ise läks alles kell 2100 õhtul siis ei osanud oma eluga midagi peale hakata. Restorani justkui enam ei jõuaks aga siis avastasime et meil veel taxfree poest ostetud viinad allas. Nii me siis seisime rongi järjekorras ja lasime hea maitsta. Pileti hind oli isegi soodsam kui me alguses planeerisime sest 1 ratas koos voodikohaga maksis 180EUR.
Murmansk-Nikkel-Kirkenes
Võtsime veel ühe puhkepäeva välja ja veetsime veel ühe öö selles hotellis. Põhimõtteliselt kõik kordus. Hommikusöök, kerge pikutus, poodi õlle ja valge viina järgi. Turgutasime Jarkoga naabertoa ka üles kuna need mehed muidu magaksid terve elu maha. Muljetasime Aljosha juures käiku ja taastasime end vedelikuga mis meil Ingasse jäi.
Õhtusööki sõime seekord väidetavalt kõige edevamas linna trahteris FUSION. Toit oli super ja kokteilid samuti. Kambapääle suutsime jätta sinna 6000RUR mis oli senine rekord. Jalutasime veel järveääres kus kohalikud mammid pidasid meid Norrakateks ja tahtsid meiega pilti teha.
Hommikul oli plaan siis kohe varakult lõikama panna kuna Kirkenesi oli 240km koos piiriületusega ja sealt veel jupp maad Rovaniemisse. Kuna olime kõik sametiselt pohmellis siis sõit oli suhkoht keeruline. Tee ise aga super, hea asfaltteekattega, mägede vahel, sinkadi vonkadi, ilma päikese paisteline aga temp. poolest ideaalne. Tõnu võitles tasakaalu hirmudega ja pakkus välja et tuleb omas tempos. Üritasime küll veenda et lahinguväljale mehi maha ei jäeta aga ta kategooriliselt palus meil minna. Mees teab mis mees teeb!
Viimased 100km pole ikka minu elus midagi nii õudsat olnud. Vähemalt tol hetkel see nii tundus. Maastik muutus jälle halliks ja värvid kadusid, Hakkasid meeletud sõjaväeosad, kus sõjaväelisi ja tehnikat oli nii palju, et kui Euroopas peaks Venega sõjaks minema siis nüüd on teada kust need tankid jme raketiheitjad tulevad. Huvitav oli veel see et trass jooksis seal sõjaväeosade vahelt läbi niimoodi et kõik oli näha mis neil seal on. Juskui meelega et inimesed teaksid nende suurvõimust. Käisid õppused, suured veoautode kolonnid, sõdurid marssisid püssid seljas. Meil 3 kesi oli nii jube et ainult saaks minema sealt. Ma ei kujuta ette mida Tõnu tundma pidi seda üksi läbides. Mõne ajapärast oli teeääres hulk autosid kus selgus et Pochta Rossii oli lajatunud selga mingisugusele Fiat Punta sarnasele autole kus autos olid vcel inimesed sees ja meedikud üritasid seal kedagi päästa. Olgu öeldud et posti auto on venemaal UAZ bussid. Aga see polnud veel kõik.
Jõudsime Nikkelisse. Saabumine oli visuaalselt nonda et tee kulges üle mäe ja hakkas laskuma kus siis terve linnake oli peopeal. Nagu ikka, keset linna tohhutult suur massiivne tehas ja selle ümber paneelelamud. Meil oli algselt plaanis minna sinna ja kulutada oma viimased kohjalikud veeringud kuid peale sellise vaate avanemist mina ei julgenud sinna minna, sest pähe tekkisid mõtted et mis siis saab kui sealt linnast enam minema ei saa. Kodus laps, naine ja pangalaen.....
Asi oli ikka nii jube et mina ei soovinud isegi kinni pidada pildistamiseks. Kuna mina olin teejuht ja Tiit ja Jarko olid meenutanud mõtet külastada seda linna siis tol hetkel nad lubasid kõik heategevusele ära anda, et JOel jummala eest sinna linna ei läheks. Juu siis võeti nende palveid kuulda. Väga suure tõenöosusega oli meie hetkeline emotsionaalne seisund tingitud viimaste päevade vedelike taastamisest aga see koht oli ikka hirmus küll.
Piirile jõudes oli esimene slangpaum juba 20km enne piiri kust siis kontrolliti, uuriti ja teatati mei e saabumist päris piirile ja anti aega 20min sinna jõudmiseks. Piiril järjekorda ei olnud küll aga selgus et Jarko on oma tolli deklaratsiooni ära kaotanud ja tuleb nüüd aru anda. Öeldi et vormistatakse protokoll koos trahviga ja asi sealtmaalt. Meil ei olnud mõtet piiril passida Tiiduga ja lahkusime 2si Kirkenesi. Enne seda veel taxfreest õlled ja viinad no nii igaks juhuks.
Norra piirivalve küsis kust tuleme ja kuhu minek ja soovis hea teed. Huvitav oli asjaolu, et kui Norra väravad avanesid oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, juskui oleks jällegi värvid tagasi keeratud.
Õhtusööki sõime seekord väidetavalt kõige edevamas linna trahteris FUSION. Toit oli super ja kokteilid samuti. Kambapääle suutsime jätta sinna 6000RUR mis oli senine rekord. Jalutasime veel järveääres kus kohalikud mammid pidasid meid Norrakateks ja tahtsid meiega pilti teha.
Hommikul oli plaan siis kohe varakult lõikama panna kuna Kirkenesi oli 240km koos piiriületusega ja sealt veel jupp maad Rovaniemisse. Kuna olime kõik sametiselt pohmellis siis sõit oli suhkoht keeruline. Tee ise aga super, hea asfaltteekattega, mägede vahel, sinkadi vonkadi, ilma päikese paisteline aga temp. poolest ideaalne. Tõnu võitles tasakaalu hirmudega ja pakkus välja et tuleb omas tempos. Üritasime küll veenda et lahinguväljale mehi maha ei jäeta aga ta kategooriliselt palus meil minna. Mees teab mis mees teeb!
Viimased 100km pole ikka minu elus midagi nii õudsat olnud. Vähemalt tol hetkel see nii tundus. Maastik muutus jälle halliks ja värvid kadusid, Hakkasid meeletud sõjaväeosad, kus sõjaväelisi ja tehnikat oli nii palju, et kui Euroopas peaks Venega sõjaks minema siis nüüd on teada kust need tankid jme raketiheitjad tulevad. Huvitav oli veel see et trass jooksis seal sõjaväeosade vahelt läbi niimoodi et kõik oli näha mis neil seal on. Juskui meelega et inimesed teaksid nende suurvõimust. Käisid õppused, suured veoautode kolonnid, sõdurid marssisid püssid seljas. Meil 3 kesi oli nii jube et ainult saaks minema sealt. Ma ei kujuta ette mida Tõnu tundma pidi seda üksi läbides. Mõne ajapärast oli teeääres hulk autosid kus selgus et Pochta Rossii oli lajatunud selga mingisugusele Fiat Punta sarnasele autole kus autos olid vcel inimesed sees ja meedikud üritasid seal kedagi päästa. Olgu öeldud et posti auto on venemaal UAZ bussid. Aga see polnud veel kõik.
Jõudsime Nikkelisse. Saabumine oli visuaalselt nonda et tee kulges üle mäe ja hakkas laskuma kus siis terve linnake oli peopeal. Nagu ikka, keset linna tohhutult suur massiivne tehas ja selle ümber paneelelamud. Meil oli algselt plaanis minna sinna ja kulutada oma viimased kohjalikud veeringud kuid peale sellise vaate avanemist mina ei julgenud sinna minna, sest pähe tekkisid mõtted et mis siis saab kui sealt linnast enam minema ei saa. Kodus laps, naine ja pangalaen.....
Asi oli ikka nii jube et mina ei soovinud isegi kinni pidada pildistamiseks. Kuna mina olin teejuht ja Tiit ja Jarko olid meenutanud mõtet külastada seda linna siis tol hetkel nad lubasid kõik heategevusele ära anda, et JOel jummala eest sinna linna ei läheks. Juu siis võeti nende palveid kuulda. Väga suure tõenöosusega oli meie hetkeline emotsionaalne seisund tingitud viimaste päevade vedelike taastamisest aga see koht oli ikka hirmus küll.
Piirile jõudes oli esimene slangpaum juba 20km enne piiri kust siis kontrolliti, uuriti ja teatati mei e saabumist päris piirile ja anti aega 20min sinna jõudmiseks. Piiril järjekorda ei olnud küll aga selgus et Jarko on oma tolli deklaratsiooni ära kaotanud ja tuleb nüüd aru anda. Öeldi et vormistatakse protokoll koos trahviga ja asi sealtmaalt. Meil ei olnud mõtet piiril passida Tiiduga ja lahkusime 2si Kirkenesi. Enne seda veel taxfreest õlled ja viinad no nii igaks juhuks.
Norra piirivalve küsis kust tuleme ja kuhu minek ja soovis hea teed. Huvitav oli asjaolu, et kui Norra väravad avanesid oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, juskui oleks jällegi värvid tagasi keeratud.
Jäänud oli veel siis paarsada km Gorod Geri Murmanskini. Mõtlesime veel et teeme peatuse Monchegorskis aga teepealt juba paistis et seal peale tööstuse ei ole midagi ja taamalt tundus ikka see päris jube. Andsime mööda trassi minna, et varakult kohale jõuda, hotelli sisse tshekkida ja siis chillima hakata. Tõnu vahepeal delegeeris kontorit et nad meile mõnusa hotelli puugivad et mitte sellepeale aega raisata. Juna enne Murmanskit olid meile kohad bronnitud ja läksime aadressipeale kohale. Tegemist oli ilmselt kõige kallima hotelliga seal linnas aga vähemalt olid rattad valvega parklas ja saime rahulikult magada. Kasutasime Park Inn hotelli kus öö maksis 160EUR duubel. Peale 10 päeva metsas telgis elasmist polnud isege vahe. Võisime ennast hellitada küll.
Peale mitut tundi enda kasimist, internetiga sõbraks saamist, kõned koju (mina sealjuures juhendades oma kallimat koduremontimise käigust) läksime oma õhtust normi täitma. Võtsime takso ja palusime tal linna näidata. Viis meid otsejoones ALJOSHA juurde ja siis kesklinna tagasi. Murmansk ise koosneb sadamast ja paneelelamutest ja ega seal tõesti midagi rohkemat polegi. Kesklinnas on ka paar vanemat maja stalini aegades kus on siis põhilised restoranid ja poekesed. Kokku kõigepeale vast 10tk. Leidsime kuskil tänavalõpust välikohviku kus siis ostsime kogemata/meelega umbes 500g/näkku grusiini tehtud shashlõkki. Risto oleks siinkohal saba liputanud nagu minu koer peale lamba koodi andmist. Kuna oli teisipäev siis ega midagi linnas erilist toimunud. Kohalike käest uurides siis kõik üritused Neljapäevast alates.
Peale mitut tundi enda kasimist, internetiga sõbraks saamist, kõned koju (mina sealjuures juhendades oma kallimat koduremontimise käigust) läksime oma õhtust normi täitma. Võtsime takso ja palusime tal linna näidata. Viis meid otsejoones ALJOSHA juurde ja siis kesklinna tagasi. Murmansk ise koosneb sadamast ja paneelelamutest ja ega seal tõesti midagi rohkemat polegi. Kesklinnas on ka paar vanemat maja stalini aegades kus on siis põhilised restoranid ja poekesed. Kokku kõigepeale vast 10tk. Leidsime kuskil tänavalõpust välikohviku kus siis ostsime kogemata/meelega umbes 500g/näkku grusiini tehtud shashlõkki. Risto oleks siinkohal saba liputanud nagu minu koer peale lamba koodi andmist. Kuna oli teisipäev siis ega midagi linnas erilist toimunud. Kohalike käest uurides siis kõik üritused Neljapäevast alates.
Baza spasateli
Tee kulges enamasti mööda jõepõhja. Täielik teine maailm mida ma jällegi kogesime. Tee lookles mäegurude vahel, palju kive, veesilmad, pehmemat liiva-kruusa segu aga millised vaated. Täiesti nagu oleksime täiesti teisel reisil. Vastu oli tulemas palju matkajaid kes kogu seda teed kahel jalal tegid. Kuna ilm oli super siis need vaated, päikese peegelduses mäed jätsid ikka väga fantastilise mulje. Ei läinudki kaua kuniks jõudsime sinna baasi. Baas on avatud 5 kuud aastas (oli vist) Ühesõnaga suvel ja siis talvel kui sinna saab vezdehodiga või siis saaniga. Paksu lumelörtsiga sinna ei saa kuna ei ole võimalik millegiga läbida. Pärast baasi pealiku Mishaga oli jutuks et on juhtumeid kus nad lähevad jala sinna. Palju õnne!
Tegemist oli siis vana sõjeväeaegse laagriga mida nüüd päästjad opereerivad. Kuna see kant on väga populaarne matkajatele siis ikka aegajalt tuleb seal ka neil tööd teha. Kohapeal on siis vanad hooned kus on pliidid/narid see ja ka modernsema hotelliga. a'la 20 toaga. Võimalus on ööbida nostgalgia hõngulised komando majakses 250RUR öö võis siis 1500RUR hotellikeses. Kuna esmane suhtumine hotellis oli suhtkoht jahe meie suhtes siis jäime kindlaks et seda raha me neile ei anna ja rentisime endale ka imekspandava majakese. Panime ahju tule alla et saapaid kuivatada, tellisime veel misha käest sauna mis oli imekauni veega jõeääres ja seadsime sammud hotelli poole et oma õhtuse normi kätte saada. 300RUR komplekse õhtusöögi eest sai korralikult kõht täis ja siis saunatama kus juttu jätkus kauemaks.
Mishaga sai veel räägitud maast ja ilmas. Nimelt tal Kohtla-Järve sugulasi täis ja pidavat talle kohe-kohe külla tulema. Samuti et vot ei mäleta mis aastal, oli tehtud sealsamas mäegedes tuuma katsetusi. Pärast valati mäele betoonist plomm ette ja asi sealtmaalt. Väidetavalt pidid norrakad iga aasta käima mõõdistamas radiatsiooni ja tulemused pidid olemas alla normi. Muidugi arvestades vene värki siis kas see päriselt ka nii on, ei tea. Pärast ise mõtlesime olles saunas korduvalt mulistanud jõevees siis ilmselt hakkavad Tõnul juuksed kasvama ja meil kukkuma.....
Hommikul ärgates meie õnneks jällegi päike paistis, lootsime et ööga on ahjupeal kuivanud saapad mõnusad aga pistsimeikka oma jalakesed niisketesse, haisvatesse saabastesse. Nüüd siis tagasi tuldud teedpidi Kirovskisse, paagid täis ja täpiks Murmanskisse.
Tegemist oli siis vana sõjeväeaegse laagriga mida nüüd päästjad opereerivad. Kuna see kant on väga populaarne matkajatele siis ikka aegajalt tuleb seal ka neil tööd teha. Kohapeal on siis vanad hooned kus on pliidid/narid see ja ka modernsema hotelliga. a'la 20 toaga. Võimalus on ööbida nostgalgia hõngulised komando majakses 250RUR öö võis siis 1500RUR hotellikeses. Kuna esmane suhtumine hotellis oli suhtkoht jahe meie suhtes siis jäime kindlaks et seda raha me neile ei anna ja rentisime endale ka imekspandava majakese. Panime ahju tule alla et saapaid kuivatada, tellisime veel misha käest sauna mis oli imekauni veega jõeääres ja seadsime sammud hotelli poole et oma õhtuse normi kätte saada. 300RUR komplekse õhtusöögi eest sai korralikult kõht täis ja siis saunatama kus juttu jätkus kauemaks.
Mishaga sai veel räägitud maast ja ilmas. Nimelt tal Kohtla-Järve sugulasi täis ja pidavat talle kohe-kohe külla tulema. Samuti et vot ei mäleta mis aastal, oli tehtud sealsamas mäegedes tuuma katsetusi. Pärast valati mäele betoonist plomm ette ja asi sealtmaalt. Väidetavalt pidid norrakad iga aasta käima mõõdistamas radiatsiooni ja tulemused pidid olemas alla normi. Muidugi arvestades vene värki siis kas see päriselt ka nii on, ei tea. Pärast ise mõtlesime olles saunas korduvalt mulistanud jõevees siis ilmselt hakkavad Tõnul juuksed kasvama ja meil kukkuma.....
Hommikul ärgates meie õnneks jällegi päike paistis, lootsime et ööga on ahjupeal kuivanud saapad mõnusad aga pistsimeikka oma jalakesed niisketesse, haisvatesse saabastesse. Nüüd siis tagasi tuldud teedpidi Kirovskisse, paagid täis ja täpiks Murmanskisse.
Tuesday, August 23, 2011
Umba-Inga-Oktjabrsk-Kirovsk
Ühesõnaga tagasi Umbasse kütust võtma ja seal juba siis edasi läbi metsade, soode, järvede Oktjabirski poole. Kui sõit on lustjalillepidu siis edasi ka Revdasse aga vaatame õunte pealt.
Kuigi meile öeldi et edasipidi võime Umbasse veel tulla aga kogu see seltskond ja nende kainuse aste ei jätnud seda muljet et tahaksime veel sinna linna poodi minna. Eelkõige ka seda et otsest vajadust ka polnud kuna söök mis sai matkaspordist kaasa võetud oli veel enamus alles ja toit ise oli ka üllatavalt söödav. Ainuke millest puudust tundsime oli PIVO ja Bez vodki kak dengi na veter!!! Lootsime et äkki saame oma säästud kuskilt eelpool olevatest küladest hankida.
Paagid kütust täis, küsisime veel kohalike käest kust õige teeots läheb ja tuld. Esimesed paarkümend kilomeetrit olid sellised mõnusad väikesed kruusateed. Järvede vahelt, sood/rabid, jõekesed mis olid veel ületamiskõlblike sildadega. Siis muutus kivisemaks, ja soonelisemaks. Ma ei kujuta ette kui lõbus oleks ilma korkkummita rehviga seal täisvihmaga olla. Keskmine kiirus muutus ma arvan 10km/h, kuna augud , rööpad, kivid ja jõgedeületused muutusid järjes sügavamaks ja pikemaks. Tõnu kais korduvalt küsimus, kas me ikka oleme õigel teel, kas me ei peaks tagasi minema. Ilmselt minu Venemaal käimistel on see tunne asendunud huviga aga kuhu see tee ikkagi viib ja kui hulluks see saab ikka minna. Tee läks juba nii hulluks et hakkasime igaksjuhuks 2si tsikleid läbi tassima kuna palgid/kivid vee all on libedad ja pole palju vaja kui vääratad, tsikkel külili ja vesi mootoris. Kuna jalad olid niikui nii juba põlvedeni märjad siis vahet enam polnud. Olime rassinud ca’ 4h kui jõudsime mingisse külla. Eesmärk oli ööbida INGA külas aga GPS näitas ikka veel 10km. Külas ootas meid laager, turismigrupp Gaz 66 ja grupp offroadnike peterburgist. Pidasin kinni küsides kas ikka oleme õigel teel siis nemad kohe tõid rjumka selle peale. Kohe poisid, ei lähe enam kuhugi, pange laager üles, tegime just uhaa suppi jne.jne. Teades nende lobisemis huvi siis pakkusin et paneme laagri üles 100m eemal ja tuleme nendega siis sõbrustama. Laager üles, Jarko kuivatus rest, Tõnu pesunöörid, lõke käima ja supp tulele. Kui kõhud täis siis pidasin viisakaks ikkagi mõni sõna nendega vesta, ehkki päev oli päris pikk olnud ja telk tundus väga armsana. Tagasi minnes võtsin kohalikul giigil nööbist kinna et annaks nõu edasise teekonna suhtes. Tuli välja, et mees Kostja legendaarne krossisõitja venemaal, 7 korda ARKTIC TROPHY korraldaja ja võistleja olnud. Sain temalt kontatkid ja lubasime edaspidi suhelda samadel teemadel. Meie koosolek lõpetati offroadnike segamisel kuna mina ei tulevat rjumkale ja sain juba pragada chto ne uvazhaju!!!
Tuli välja et üks seltsimees tunneb mind aga mina olen ilmselt juba seniilseks jäänud ja ei mäleta teda enam. Oiin teda kuskil soos aidanud, igaljuhul tore et ma nii hea inimene olen! Viskasime mõned peened naljad, saime oma minimum normi kätte ja läksime armsasse telki.
Hommikul ärkasime päikesepaistega mis muutis meie elu jällegi rõõmsamaks kuna vihma hetkeoludes ei sooviks. Esimest korda ka siin metsas olles on palju imelikke putikaid kes hammustavad. Meenutavad sandflies’I kes näevad süütud välja aga pärast sügad ennast ogaraks. Kerge hommikukohvi 3/1 mis juba tegelt ajab öökima, laager kokku, märjad jalanõud jalga ja edasi. Inga külla jõudes selgus et ei olnud midagi erilis. Üks maja mis tundus saami kultuuri sugemetega aga küla nagu küla ikka. Tee läks üle lagunenud silla millest ennast üle meelitasime. Kohtasime vanemad prouat ja tütrekest kes soovitasid ikkagi minna teistpool jõge kuna meie teel pidavat olema väga palju vee ületusi ja veetase polnud selge. Ühesõnaga läksime soovitatud teed pidi. Sama ikka jätkus meeletult kive, rööpaid, liiva kõike mida soovisid. Mingi aja pärast paistis metsavahelt asfalt. GPS justkui ei näita midagi aga lähen vaatan üle. Keset soid, rabasid metsi järsku sõjaväe maandumis rada!!!ja neid veel 2 tk. Nüüd oli paras aeg kinnipidada ja panime poti tulele kuna oli juba lõuna aeg ja hommikusöök oli kesine siis täpselt õige ajastus.
Eeldasime, et siit peaks ikkagi juba normaalne tee edasi minema aga nagu selgus siis sai veel kõike seda sama päris korralikult loksud. Loodus küll muutis tuju paremaks sest taamal paistsid juba Hibiini mäestik, Kokku seda loksumist oli meil ca’ 150km mõlema päeva peale kokku. Täpselt paras et mitte hulluks minna.
Välja jõudes otsustasime,et Revdasse mööda raudtee liipreid ei hakka ratsutama, et pigem Kirovskisse ja sealt juba edasi Murmanski suunas. Kirovskis tegime kerge lõuna, ümberkaudu oli paljusid mäesuusa nõlvasid, ka MK etapid murdmaas toimuvad seal. Selline otepää sarnane kuurort koos kaevanduste ja ilma puudeta.
Teepeale tuli meid iseseisvalt kohtama kohalik tsiklist. Küsis kas vajame abi ja mis plaanid. Soovitas KINDLASTI minna vaatama päästekomando baasi Kirovskist 20km kaugusel. Seal saab ööbida, süüa juua. Kuna aega ju meil oli siis mõeldud tehtud.
Kuigi meile öeldi et edasipidi võime Umbasse veel tulla aga kogu see seltskond ja nende kainuse aste ei jätnud seda muljet et tahaksime veel sinna linna poodi minna. Eelkõige ka seda et otsest vajadust ka polnud kuna söök mis sai matkaspordist kaasa võetud oli veel enamus alles ja toit ise oli ka üllatavalt söödav. Ainuke millest puudust tundsime oli PIVO ja Bez vodki kak dengi na veter!!! Lootsime et äkki saame oma säästud kuskilt eelpool olevatest küladest hankida.
Paagid kütust täis, küsisime veel kohalike käest kust õige teeots läheb ja tuld. Esimesed paarkümend kilomeetrit olid sellised mõnusad väikesed kruusateed. Järvede vahelt, sood/rabid, jõekesed mis olid veel ületamiskõlblike sildadega. Siis muutus kivisemaks, ja soonelisemaks. Ma ei kujuta ette kui lõbus oleks ilma korkkummita rehviga seal täisvihmaga olla. Keskmine kiirus muutus ma arvan 10km/h, kuna augud , rööpad, kivid ja jõgedeületused muutusid järjes sügavamaks ja pikemaks. Tõnu kais korduvalt küsimus, kas me ikka oleme õigel teel, kas me ei peaks tagasi minema. Ilmselt minu Venemaal käimistel on see tunne asendunud huviga aga kuhu see tee ikkagi viib ja kui hulluks see saab ikka minna. Tee läks juba nii hulluks et hakkasime igaksjuhuks 2si tsikleid läbi tassima kuna palgid/kivid vee all on libedad ja pole palju vaja kui vääratad, tsikkel külili ja vesi mootoris. Kuna jalad olid niikui nii juba põlvedeni märjad siis vahet enam polnud. Olime rassinud ca’ 4h kui jõudsime mingisse külla. Eesmärk oli ööbida INGA külas aga GPS näitas ikka veel 10km. Külas ootas meid laager, turismigrupp Gaz 66 ja grupp offroadnike peterburgist. Pidasin kinni küsides kas ikka oleme õigel teel siis nemad kohe tõid rjumka selle peale. Kohe poisid, ei lähe enam kuhugi, pange laager üles, tegime just uhaa suppi jne.jne. Teades nende lobisemis huvi siis pakkusin et paneme laagri üles 100m eemal ja tuleme nendega siis sõbrustama. Laager üles, Jarko kuivatus rest, Tõnu pesunöörid, lõke käima ja supp tulele. Kui kõhud täis siis pidasin viisakaks ikkagi mõni sõna nendega vesta, ehkki päev oli päris pikk olnud ja telk tundus väga armsana. Tagasi minnes võtsin kohalikul giigil nööbist kinna et annaks nõu edasise teekonna suhtes. Tuli välja, et mees Kostja legendaarne krossisõitja venemaal, 7 korda ARKTIC TROPHY korraldaja ja võistleja olnud. Sain temalt kontatkid ja lubasime edaspidi suhelda samadel teemadel. Meie koosolek lõpetati offroadnike segamisel kuna mina ei tulevat rjumkale ja sain juba pragada chto ne uvazhaju!!!
Tuli välja et üks seltsimees tunneb mind aga mina olen ilmselt juba seniilseks jäänud ja ei mäleta teda enam. Oiin teda kuskil soos aidanud, igaljuhul tore et ma nii hea inimene olen! Viskasime mõned peened naljad, saime oma minimum normi kätte ja läksime armsasse telki.
Hommikul ärkasime päikesepaistega mis muutis meie elu jällegi rõõmsamaks kuna vihma hetkeoludes ei sooviks. Esimest korda ka siin metsas olles on palju imelikke putikaid kes hammustavad. Meenutavad sandflies’I kes näevad süütud välja aga pärast sügad ennast ogaraks. Kerge hommikukohvi 3/1 mis juba tegelt ajab öökima, laager kokku, märjad jalanõud jalga ja edasi. Inga külla jõudes selgus et ei olnud midagi erilis. Üks maja mis tundus saami kultuuri sugemetega aga küla nagu küla ikka. Tee läks üle lagunenud silla millest ennast üle meelitasime. Kohtasime vanemad prouat ja tütrekest kes soovitasid ikkagi minna teistpool jõge kuna meie teel pidavat olema väga palju vee ületusi ja veetase polnud selge. Ühesõnaga läksime soovitatud teed pidi. Sama ikka jätkus meeletult kive, rööpaid, liiva kõike mida soovisid. Mingi aja pärast paistis metsavahelt asfalt. GPS justkui ei näita midagi aga lähen vaatan üle. Keset soid, rabasid metsi järsku sõjaväe maandumis rada!!!ja neid veel 2 tk. Nüüd oli paras aeg kinnipidada ja panime poti tulele kuna oli juba lõuna aeg ja hommikusöök oli kesine siis täpselt õige ajastus.
Eeldasime, et siit peaks ikkagi juba normaalne tee edasi minema aga nagu selgus siis sai veel kõike seda sama päris korralikult loksud. Loodus küll muutis tuju paremaks sest taamal paistsid juba Hibiini mäestik, Kokku seda loksumist oli meil ca’ 150km mõlema päeva peale kokku. Täpselt paras et mitte hulluks minna.
Välja jõudes otsustasime,et Revdasse mööda raudtee liipreid ei hakka ratsutama, et pigem Kirovskisse ja sealt juba edasi Murmanski suunas. Kirovskis tegime kerge lõuna, ümberkaudu oli paljusid mäesuusa nõlvasid, ka MK etapid murdmaas toimuvad seal. Selline otepää sarnane kuurort koos kaevanduste ja ilma puudeta.
Teepeale tuli meid iseseisvalt kohtama kohalik tsiklist. Küsis kas vajame abi ja mis plaanid. Soovitas KINDLASTI minna vaatama päästekomando baasi Kirovskist 20km kaugusel. Seal saab ööbida, süüa juua. Kuna aega ju meil oli siis mõeldud tehtud.
Wednesday, August 17, 2011
VARZUGA - KUZEMIN
Peale eelmisi seiklusi andsime valu et lõpuks ometi sinna juba legendaarsesse Varzuga külla jõuda. See on siis kõige idapoolsem Koola poolsaare küla kuhu meiesuguseid lastakse. Kruusatee oli vastikute üksikute teravate kividega mis ootasid rehvi lõhkumist. Nii saigi Tõnu oma tagarehvist jagu. Peale Jarko rehvi vahetamist oli poistel juba meetodid teada kuidas ja mismoodi. Ainuke mure oli rehvi peale saamisega veljele ehk et äär lööks veljekülge kinni. Seda saab õhu ja kompressoriga ideaalselt aga meil ainult väike ratta pump. Õnneks jõudsid samal ajal meie Tsehhi Land Rover klubi mehed kes meile heameelega kompressorist õhku andsid ning meie sõit võis jätkata.
Jõudsime Varzugasse. Täiesti väike küla oma 300 elanikuga ja puukirikuga. Huvitav kokkusattumus oli see et just sellel nädalavahetusel oli kiriku avamine. Viimati peeti seal jutlust 1936 kui kirik viltu vajus. Sellest ajast peale on seda restaureeritud ja nüüd lõpuks valmis. Samuti on 14.08 seal Varzuga küla päev. Kuna Umbast oli Varzugasse 140km siis oli meil kindlasti varuda bensiini mida sai ainult kellegi kohaliku käest sest tanklat seal ei ole. Küsisime, uurisime aga ei kellegil. Kolhoosi esimees samuti ütles et tal vaja kala suitsetada, tal pole aega. Mõtlesime, et ehk äkki ikka veab välja ja lahkusime Kuzemin, kuhu saamiseks tuleb sõita läbi kõrbe. Tee algas pehmete liiva teedega, ja kui puud lõppesid oligi kõrb. Tiidul tuli selline salakaval kass Arturi nägu pähe ja keeras oma punnil torud lahti. Meie ülejäänud ikka ukerdasime ja möllasime kuid esots läks ikka omasoodu. Järgmisena võttis Jarko munad kaenla alla ja keeras torud lahti-kadus. Mina suutsin veel enda pommi korralikult maa alla lasta kuniks tuli Tiit et näe, tee nii, nii ja siis nii ja sõida. Ütleme nii et ma olin juba selle ajapeale nii närvis et ma ilmselt oleks teinud ka nii aga mõned nõksud, siduriga mängimine ja torud lahti on liivasees sõitmise põhitõed. Uskumatu et sellise 300kg pommiga on võimalik vabalt pehme liiva sees liikuda ja veel nii kiiirelt.
Kuzemeni küla vaadates ei mahtunud küll pähe miks inimesed seal elavad, kuidas nad on sinna saanud ja miks nad tahavad seal olla. Meie veel sonkisime ja otsisime laagripaika. Otsustasime jääda keset kõrbe mere äärde. Õhtuks lasime zeljonajat normi järgi ja avasime esimesed matkatoidud mis olid üllatavalt head. Selge oli see et peame minema tagasi varzugasse et tankida. Leidsingi lõpuks taadi kes mulle 40L suure vaevaga ära müüs. Hakkasime sõitma tagasi Umba peale.
Jõudsime Varzugasse. Täiesti väike küla oma 300 elanikuga ja puukirikuga. Huvitav kokkusattumus oli see et just sellel nädalavahetusel oli kiriku avamine. Viimati peeti seal jutlust 1936 kui kirik viltu vajus. Sellest ajast peale on seda restaureeritud ja nüüd lõpuks valmis. Samuti on 14.08 seal Varzuga küla päev. Kuna Umbast oli Varzugasse 140km siis oli meil kindlasti varuda bensiini mida sai ainult kellegi kohaliku käest sest tanklat seal ei ole. Küsisime, uurisime aga ei kellegil. Kolhoosi esimees samuti ütles et tal vaja kala suitsetada, tal pole aega. Mõtlesime, et ehk äkki ikka veab välja ja lahkusime Kuzemin, kuhu saamiseks tuleb sõita läbi kõrbe. Tee algas pehmete liiva teedega, ja kui puud lõppesid oligi kõrb. Tiidul tuli selline salakaval kass Arturi nägu pähe ja keeras oma punnil torud lahti. Meie ülejäänud ikka ukerdasime ja möllasime kuid esots läks ikka omasoodu. Järgmisena võttis Jarko munad kaenla alla ja keeras torud lahti-kadus. Mina suutsin veel enda pommi korralikult maa alla lasta kuniks tuli Tiit et näe, tee nii, nii ja siis nii ja sõida. Ütleme nii et ma olin juba selle ajapeale nii närvis et ma ilmselt oleks teinud ka nii aga mõned nõksud, siduriga mängimine ja torud lahti on liivasees sõitmise põhitõed. Uskumatu et sellise 300kg pommiga on võimalik vabalt pehme liiva sees liikuda ja veel nii kiiirelt.
Kuzemeni küla vaadates ei mahtunud küll pähe miks inimesed seal elavad, kuidas nad on sinna saanud ja miks nad tahavad seal olla. Meie veel sonkisime ja otsisime laagripaika. Otsustasime jääda keset kõrbe mere äärde. Õhtuks lasime zeljonajat normi järgi ja avasime esimesed matkatoidud mis olid üllatavalt head. Selge oli see et peame minema tagasi varzugasse et tankida. Leidsingi lõpuks taadi kes mulle 40L suure vaevaga ära müüs. Hakkasime sõitma tagasi Umba peale.
Mõttetu pilt, Jarko tehtud
Tõnul on selline rumal komme kohe jalga lasta kui viinochka level üle normi läheb. Näiteks peale arreteerimist lasime ühtkomateist lipsu taha, hommikul ärgates Tõnut ei olnud kusagil. Mõne ajapärast selgus et oli läinud öösel läbi vee saarepeale magama mis taamal paistab. Kuna Valges meres on päris kõva mõõn ja tõus siis hommikul sai juba kuiva jalaga tagasi.
Kriminaalne element
Saime siis kütused peale, majutus kokkulepitud, tuli Jarko juurde must auto koos men in blackiga kellelt tuli niimoodi nokavahelt viinahaisu et hakkas mulle ka pähe. Hakkas väitma et me ei tohi seal linnas üldsegi olla. Väidetavalt oli ka sellekohane silt olnud linna alguses. Jarko suunas sujuvalt venna minu jutule et tema ei saa aru. Mina siis küsisin mis nüüd teha. Tuleb minna Murmanskisse FSB (KGB) jutule ja sealt propuskid saada. Kuna ma ausalt öeldes ei viitsinud seda mula kuulata siis ütlesin et ja-jah ja eks me siis läheme Murmanskisse. Läksin stoilise rahuga bensiini eest maksma ja ümberpöörates avastasin et hetkega on meie sissepiiranud 5 politsei masinat!!!
Tuli siis nüüd juba politsei ohvitser meie jutule, et me oleme arreteeritud ja palun meil järgneda politsei jaoskonda. Passid loomulikult korjati ära. Parkisime endid politseijaoskonna ette ja paluti sisse tulla ja oodata kuniks tulevad SPETSIALISTID. Nüüd juba hakkasime tõsisemalt mõtlema, et vist kisub jamaks. Tuligi esimene sitaste kätega spetsialist kes karmilt nõudis olukorra kiiret lahendamis kuna tal on kodus niipalju tegemist. See maandas meie pingeid kuna saime aru et ilmselt vangi meid ei panda, iseasi millal me sealt minema saame. Leppisime veel koridoris omavahel kiirelt kokku, et mis stoorit me kõik räägime. Siis kutsuti Rang ja Tippel peame minema spetsialistiga kaasa, schilfi ja metsise jaoks tulevab keegi teine. Olukord muutus jällegi põnevamaks. Toas kuulati meid üle, alates mis me siin teeme kuni elukohan ja töökohani välja. Siis seletati et tehakse protokoll ja trahv 5000RUR. Väitsin küll et ma pole sellist raha näinudki aga teda see väga ei liigutanud. Siis printis välja hunniku pabereid ja lahkusime toast. Tagasi dispetseri juurde jõudes selgus et Schilf ja Metsis on ka ülekuulamisele veetud. Mõne minuti pärast küll nad väljusid toast koos selle sama Men in Blackiga kes juba põhimõtteliselt vabandas meie ees et ta nii tegema pidi. Kuna neil on hetkel käimas pereorganisatsija miilitsast politseile üleminek, siis altkäemaksu nad võtta ei tohi ja mingi karistuse peavad määrama. Sellepeale küsiski viisakalt, et kui teeks äkki nii, et 2 meest pääesevad karistuseta ja 2 määratakse trahv 2000RUR nägu. Et siis kas see sobib???!!! No ikkagi parem kui 10000RUR maksta ja leppisime kokku et maksame niikuinii kambapääle.
Küsisime, et kuhu siis maksta, anname kohe raha ära. Vastati et antakse arve mida VÕIKS tasuda kui saame!!! No on ikka riik! Veelkord vabandused meie suunas, igaksjuhuks võeti näpu/käe jäljed andmebaasi jaoks ja olime VABAD!!! Oodates näpujälgede võtmist toodi mingi tont meie kõrvale istuma mis väljendas ilmekalt seda et arestikambrisse küll venemaal sattuda ei taha.
Olime veetnud seal oma tundi 3 ja päev hakkas õhtusse jõudma. Kuna kodumajutuse tädi me ilmselt üles leia siis otsustasime leida mereäärse rannas kohakese ja püstitada oma grand palatkad. Lõkkeääres meenutasime koos zeljonajaga sündmusi ja tänasime, et hea niigi läits.
Tuli siis nüüd juba politsei ohvitser meie jutule, et me oleme arreteeritud ja palun meil järgneda politsei jaoskonda. Passid loomulikult korjati ära. Parkisime endid politseijaoskonna ette ja paluti sisse tulla ja oodata kuniks tulevad SPETSIALISTID. Nüüd juba hakkasime tõsisemalt mõtlema, et vist kisub jamaks. Tuligi esimene sitaste kätega spetsialist kes karmilt nõudis olukorra kiiret lahendamis kuna tal on kodus niipalju tegemist. See maandas meie pingeid kuna saime aru et ilmselt vangi meid ei panda, iseasi millal me sealt minema saame. Leppisime veel koridoris omavahel kiirelt kokku, et mis stoorit me kõik räägime. Siis kutsuti Rang ja Tippel peame minema spetsialistiga kaasa, schilfi ja metsise jaoks tulevab keegi teine. Olukord muutus jällegi põnevamaks. Toas kuulati meid üle, alates mis me siin teeme kuni elukohan ja töökohani välja. Siis seletati et tehakse protokoll ja trahv 5000RUR. Väitsin küll et ma pole sellist raha näinudki aga teda see väga ei liigutanud. Siis printis välja hunniku pabereid ja lahkusime toast. Tagasi dispetseri juurde jõudes selgus et Schilf ja Metsis on ka ülekuulamisele veetud. Mõne minuti pärast küll nad väljusid toast koos selle sama Men in Blackiga kes juba põhimõtteliselt vabandas meie ees et ta nii tegema pidi. Kuna neil on hetkel käimas pereorganisatsija miilitsast politseile üleminek, siis altkäemaksu nad võtta ei tohi ja mingi karistuse peavad määrama. Sellepeale küsiski viisakalt, et kui teeks äkki nii, et 2 meest pääesevad karistuseta ja 2 määratakse trahv 2000RUR nägu. Et siis kas see sobib???!!! No ikkagi parem kui 10000RUR maksta ja leppisime kokku et maksame niikuinii kambapääle.
Küsisime, et kuhu siis maksta, anname kohe raha ära. Vastati et antakse arve mida VÕIKS tasuda kui saame!!! No on ikka riik! Veelkord vabandused meie suunas, igaksjuhuks võeti näpu/käe jäljed andmebaasi jaoks ja olime VABAD!!! Oodates näpujälgede võtmist toodi mingi tont meie kõrvale istuma mis väljendas ilmekalt seda et arestikambrisse küll venemaal sattuda ei taha.
Olime veetnud seal oma tundi 3 ja päev hakkas õhtusse jõudma. Kuna kodumajutuse tädi me ilmselt üles leia siis otsustasime leida mereäärse rannas kohakese ja püstitada oma grand palatkad. Lõkkeääres meenutasime koos zeljonajaga sündmusi ja tänasime, et hea niigi läits.
Kem-Kandalaksha-Umba
Kuna meil on km'eid vaja siis tuleb ca' 500km trassi sõita. Ilma vahelduva eduga, vihma, päikest, tuult. Trass iseenesest on lihtne sõite kuna Peterburg-Murmanski trass on esiteks väga heas korras ja teiseks liiklust on ikka üli vähe võrreldes eelmise aasta trans siberianiga. Alguses oli plaan et jääme ööbima Kem'i kuna eelmises ööbimiskohas Malaja Medveshkas töötanud Sergei soovitas oma sõpra seal. Kui aga Kem'i jõudsime siis saime aru et see linn pole meie jaoks. Käisime läbi ka nn. kuurortist kust lähevad laevad Solovetsi saartele. Sinna aga meie plaaninud minna. Praamisõiduaeg pidi olema 3h ja maksis välismaalasele 800RUR. Tegime seal jubedas kuurortis kompleks lõuna ja panime tagasi trassile. Ööbima jäime trassist mitte kaugele olevasse jõekese äärde mis oli paksult karusid täis. Nimelt on osadel meist paaniline hirm karudega kohtuda. Selle eest on lõkkemeister alati omast käest võtta. Tiit pani ka oma tehnika kokku millega kala nõudma hakata. Ei läinudki kaua kui purikas landiotsas oli. Tugevasti küll alamõõduline aga pildistamiseks käes. Aga kalake kavaldas üle ning hüppas konksu otsast minema. Tõnul õnnestus põgenemine ka pildile saada. Lasime ka ühe suure apsu sisse. Nimelt poes käies võeti ainult 0,7 Zeljonaja mis oli selgelt alla normi. Tõotasime endile et seda rohkem ei juhtu....
Kuna saime varakult ahjupeale siis hommikul jälle ratastele ja edasi. Kandalaksha on mereäärne linnake mis jättis suhtkoht sümpaatse mulje. Tegime ostud õhtusöögiks, võtsime kütust Statoilist ja burksid lõunasöögiks. Jätkasime teekpnda Umba peale kuna mäletasin, et Kola Travel soovitustest et nende grupid ööbivad just seal. Tee kulges mööda Valge mere rannikut mida mööda oli väga kena sõita. Asfalt teekate ja üllatavalt heas korras.
Umbasse jõudes sõtsime kohe linna sisse ja uurisime kohalike käest kus võiks Tur.baza asuda. Kõik rääkisid et minge sinna taha küla otsa seal mere ääres. Sõitsime edasi kuniks jõudsime vene sõjaväeossa. Teadas eelnevalt et kui välismaalane sinna satub siis on kartulakoorimis lugu kohe. Pöörasime ruttu ringi ja minema. Leidsime veel pioneeri laagri aga tur. baazat seal ei olnud. Kuna linn oli järjekordselt täiesti mõttetu siis otsustasime et võtame veel bensukast paagid kanistrid täis ja paneme edasi. Bensiinijaamas tuli meie juurde veel tädike et kas me kodumajutust ei soovi. Mõtlesime et väga vahva idee sealkandi inimestega kodustes tingimustes suhelda. Leppisime kokku et kohtume 34km Umbast edasi tee ääres.
Jätkub....
Kuna saime varakult ahjupeale siis hommikul jälle ratastele ja edasi. Kandalaksha on mereäärne linnake mis jättis suhtkoht sümpaatse mulje. Tegime ostud õhtusöögiks, võtsime kütust Statoilist ja burksid lõunasöögiks. Jätkasime teekpnda Umba peale kuna mäletasin, et Kola Travel soovitustest et nende grupid ööbivad just seal. Tee kulges mööda Valge mere rannikut mida mööda oli väga kena sõita. Asfalt teekate ja üllatavalt heas korras.
Umbasse jõudes sõtsime kohe linna sisse ja uurisime kohalike käest kus võiks Tur.baza asuda. Kõik rääkisid et minge sinna taha küla otsa seal mere ääres. Sõitsime edasi kuniks jõudsime vene sõjaväeossa. Teadas eelnevalt et kui välismaalane sinna satub siis on kartulakoorimis lugu kohe. Pöörasime ruttu ringi ja minema. Leidsime veel pioneeri laagri aga tur. baazat seal ei olnud. Kuna linn oli järjekordselt täiesti mõttetu siis otsustasime et võtame veel bensukast paagid kanistrid täis ja paneme edasi. Bensiinijaamas tuli meie juurde veel tädike et kas me kodumajutust ei soovi. Mõtlesime et väga vahva idee sealkandi inimestega kodustes tingimustes suhelda. Leppisime kokku et kohtume 34km Umbast edasi tee ääres.
Jätkub....
Medvezhogorsk
Kuna oli tormine öö siis võtsime veel ühe puhkuse päeva välja. Lihtsalt magasime ja chillisime. Kuna ette teades, et pesemis võimalusi meil väga palju tulevikus pole siis võtsime õhtuks sauna ja lasime rüübet. Hilistel õhtu tundidel tegime ajalugu skype videokõnega Ranchole kus siis tema omas kodus ja meie ca, 1000km eemal järve ääres saunakese eest. Ja siis varakult oma grand palatkasse et hommikul hakata tagasi tegema oma palgata puhkuse päeva.
Wednesday, August 10, 2011
09.08.2011
Hommikul saime päris varakult jalgele kuna Tõnu millegipärast oli juba üleval koos kukega.
Pikalt ei mõeldud, laager kokku ja ratastele. Võtsime suuna Suojärvi peale. Tee läks kohe kruusaks ja üli mõnusaks. Samad kiired kurvid, üles-alla, paremale vasakule ja niimoodi koguaeg. Kui eile tundus asfaldil 80km/h kiire siis sõit läks nii mõnuskaks et ei saanud arugi kui kiirus juba 100km/h ja pealegi. Väikesed trampliinid mis viskasid kogu ratta oma pasaga lendu!!! Üli äge!!! Suojärvilt võtsime kursi Porosozero peale. Tee läks veel väiksemaks aga seal tulid välja vastikud teravad kivid mis raskele rattale hästi ei mõju kohe kindlasti. Jarko aga suutis üleskorjata tagarattasse ainukese naela teepealt ja mis loomulikult lõpetas tema ratta siselohvi koostöö. Ettenägelitkult vahetasime lohvi ja sõit võis jätkata. Tee möödus soode/rabade vahelt kus tekkis tunne et kui nüüd teepealt peaks välja lendama siis sealt enam ratast küll kunagi kätte ei saa. Mingil muul peatusel suvalises kohas suvalisel metsavahel, kus lähimat küla polnud vähemalt 15km raadiuses, kuulsime laulu meie poole tulevat. Ise mõtlesime et vaat kui kena, saame peole. Siis ilmus kurvi takka välja seltskond usulisi, ristid kõige ees, keskel kanderaamil alter ja hunnik tegelasi veel ja laulud kõigil suus. Ja muudkui astusid edasi ei tea kuhupoole. Päris friiki ole see vaatepilt.
Jõudsemige Medvezhogorski. Nägin teeääres puhkekeskuse silti kuhu plaanisime sööma tulla.
Väga bueno koht, puhas männimetsa, mustikate Oonega järve ääres. Palkmaju täistopitud aga stiilselt. Tegelevad siin alates puhkamise, kalapüügi korraldamise, atv rendi jms.
Hinnad väga mõistlikud. MEDVESHKA puhkekeskus.
Pikalt ei mõeldud, laager kokku ja ratastele. Võtsime suuna Suojärvi peale. Tee läks kohe kruusaks ja üli mõnusaks. Samad kiired kurvid, üles-alla, paremale vasakule ja niimoodi koguaeg. Kui eile tundus asfaldil 80km/h kiire siis sõit läks nii mõnuskaks et ei saanud arugi kui kiirus juba 100km/h ja pealegi. Väikesed trampliinid mis viskasid kogu ratta oma pasaga lendu!!! Üli äge!!! Suojärvilt võtsime kursi Porosozero peale. Tee läks veel väiksemaks aga seal tulid välja vastikud teravad kivid mis raskele rattale hästi ei mõju kohe kindlasti. Jarko aga suutis üleskorjata tagarattasse ainukese naela teepealt ja mis loomulikult lõpetas tema ratta siselohvi koostöö. Ettenägelitkult vahetasime lohvi ja sõit võis jätkata. Tee möödus soode/rabade vahelt kus tekkis tunne et kui nüüd teepealt peaks välja lendama siis sealt enam ratast küll kunagi kätte ei saa. Mingil muul peatusel suvalises kohas suvalisel metsavahel, kus lähimat küla polnud vähemalt 15km raadiuses, kuulsime laulu meie poole tulevat. Ise mõtlesime et vaat kui kena, saame peole. Siis ilmus kurvi takka välja seltskond usulisi, ristid kõige ees, keskel kanderaamil alter ja hunnik tegelasi veel ja laulud kõigil suus. Ja muudkui astusid edasi ei tea kuhupoole. Päris friiki ole see vaatepilt.
Jõudsemige Medvezhogorski. Nägin teeääres puhkekeskuse silti kuhu plaanisime sööma tulla.
Väga bueno koht, puhas männimetsa, mustikate Oonega järve ääres. Palkmaju täistopitud aga stiilselt. Tegelevad siin alates puhkamise, kalapüügi korraldamise, atv rendi jms.
Hinnad väga mõistlikud. MEDVESHKA puhkekeskus.
Öö möödus palavalt. Kuna laev oli paras peldik siis temp toas oli jube palav. 30mintsa tekk peal ja siis järgmised 30 mintsa tekk maha. Olin suutnud oma linad täiesti köieks veeretada ehk et hommikul ärgates olin palja madratsi peal. Uhhhh!
Ja ka ärkamine oli meil Tõnuga 30 minutit enne maale minekut siis kiirelt kiirelt vee alt läbi ja riidesse. Samuti olid meil veel täitmata departure kaardid mida ma siis kiiruga otsima läksin. Tõnu jäi veel ennas sättima ja leppisime kokku et trümmis kohtume. Eeldasin et Jarko ja Tiit on ammu juba kusnud, pesnud ja söönud siis ei läinud isegi koputama. Kui Tõnuga aga autoteki juures kohtusime siis tuli välja et ta oli neid just äratanud. Saime laevast välja. Ilm oli kui meie Novembrikuu tavaline päev, pime, udu vihm. Ootasime oma tolli ja pograde järjekorda. Mis liikus suhteliselt väledasti aga ega autosid ka väga palju ei olnud. Tollitüdrukud tulid veel meiejuurde küsima kas meil on kõik tehtud, täidetud ja andsid veel pabereid täita. Nii, et kui nendejuurde jõudes läks kõik kui valatult. Sõit võis alata.
Sadamast väljajõudes võtsin veel odavat kütust silmini täis 27RuR/L ja hakkasime linnast välja pressima. Õnneks on GPS’is vene kaardid sees ja see läks suhteliselt libedalt, kui välja arvata tohhutud ummikud. Oma paar tundi ja olime trassipeal, mööda Laadoga järve lääne kallast Sortavaala peale. Lõunaks peatusime mingis suhkoht edevas palkmajakeses kus pakuti imehäid isetehtud pelmeene ja mis maksid 290RUR. Hinnad on ikka Piiteri ümbruses arulagedaks läinud. Ahjaa, laevapeal oli ka hinnad võrdväärsed Monaco parimate restodega. Sellepärast jäi ka laevas silma inimesed kes isetehtud singivõileibu näost sisse kugistasid.
Kuigi ilm tundus kole, siis otsest lausvihma me ei saanudki ja sõidumõttes oli see väga hea ilm. Mitte palav mitte külm. Plaan oli õhtuks jõuda 400km taha et siis sealt juba Murmanski poole hakata trügima. Teine pool läbitud teest oli juba päris mõnus. Olgugi et liiklus oli suhtkoht tihe läks trass väiksemaks ja kurviliseks. Nii mõnigikord kippus tsikkel kurvist kõrvale kalduma vastasritta. Kuna mina pole pea 2 aastat tsikliga sõitnud ja nüüd kus tsikkel kaalub ca’ 300kg, paljalt 200kg asemel siis mul võtab tsikliga harjumine aega. Karjala piiril tegime veel peatuse koos jalgratturite bandega Krasnodarist, enamus naisterahvad, kes olid vändanud 3 kädalat. Jõudsime Pitkajärve rannale kust leidsime enamvähem mitte täis situtud telkimiskoha. Õhtuks Jarko grillis meile viinerikest, kõrvale haukasime kurgikest, mõned õlled kambapääle ja traditsioonilised 250g Zeljonaja markat.
Ja ka ärkamine oli meil Tõnuga 30 minutit enne maale minekut siis kiirelt kiirelt vee alt läbi ja riidesse. Samuti olid meil veel täitmata departure kaardid mida ma siis kiiruga otsima läksin. Tõnu jäi veel ennas sättima ja leppisime kokku et trümmis kohtume. Eeldasin et Jarko ja Tiit on ammu juba kusnud, pesnud ja söönud siis ei läinud isegi koputama. Kui Tõnuga aga autoteki juures kohtusime siis tuli välja et ta oli neid just äratanud. Saime laevast välja. Ilm oli kui meie Novembrikuu tavaline päev, pime, udu vihm. Ootasime oma tolli ja pograde järjekorda. Mis liikus suhteliselt väledasti aga ega autosid ka väga palju ei olnud. Tollitüdrukud tulid veel meiejuurde küsima kas meil on kõik tehtud, täidetud ja andsid veel pabereid täita. Nii, et kui nendejuurde jõudes läks kõik kui valatult. Sõit võis alata.
Sadamast väljajõudes võtsin veel odavat kütust silmini täis 27RuR/L ja hakkasime linnast välja pressima. Õnneks on GPS’is vene kaardid sees ja see läks suhteliselt libedalt, kui välja arvata tohhutud ummikud. Oma paar tundi ja olime trassipeal, mööda Laadoga järve lääne kallast Sortavaala peale. Lõunaks peatusime mingis suhkoht edevas palkmajakeses kus pakuti imehäid isetehtud pelmeene ja mis maksid 290RUR. Hinnad on ikka Piiteri ümbruses arulagedaks läinud. Ahjaa, laevapeal oli ka hinnad võrdväärsed Monaco parimate restodega. Sellepärast jäi ka laevas silma inimesed kes isetehtud singivõileibu näost sisse kugistasid.
Kuigi ilm tundus kole, siis otsest lausvihma me ei saanudki ja sõidumõttes oli see väga hea ilm. Mitte palav mitte külm. Plaan oli õhtuks jõuda 400km taha et siis sealt juba Murmanski poole hakata trügima. Teine pool läbitud teest oli juba päris mõnus. Olgugi et liiklus oli suhtkoht tihe läks trass väiksemaks ja kurviliseks. Nii mõnigikord kippus tsikkel kurvist kõrvale kalduma vastasritta. Kuna mina pole pea 2 aastat tsikliga sõitnud ja nüüd kus tsikkel kaalub ca’ 300kg, paljalt 200kg asemel siis mul võtab tsikliga harjumine aega. Karjala piiril tegime veel peatuse koos jalgratturite bandega Krasnodarist, enamus naisterahvad, kes olid vändanud 3 kädalat. Jõudsime Pitkajärve rannale kust leidsime enamvähem mitte täis situtud telkimiskoha. Õhtuks Jarko grillis meile viinerikest, kõrvale haukasime kurgikest, mõned õlled kambapääle ja traditsioonilised 250g Zeljonaja markat.
Lõpuks siis meeskond koos Tiit, Tõnu, Jarko ja Joel. Ütleme nii, et minu mineku otsus tuli ka viimasel minutil seoses erinevate elukeerdkäikudega. Seoses sellega läks ka asjade pakkimine lihtsalt nii, et mis ette jäi ka kaasa võeti. Õnneks oli meil ka mingi list koostatud kust sai natike abi. Siis oli vaja veel tsikkel rendist tuua. Seal ära sõidul selgus et jope mida polnud kasutanud juba teab mis ajast oli lukk katki mis tähendas uue jope ostu, samuti ka vihmariideid jms. Tänud siinkohal KTM Mardile!
Kogunemine oli kell 1600 Tõnu maja ees, kuhu mina loomulikult ei jõudnud sest mul oli vaja veel oma kodu tühjaks teha kuna reis oli planeeritud nii hästi et samal ajal käib mul remont mida minu kallis kaasa juhendama hakkab.
Matkaspordist veel viimased kuivtoidud näljahädaks, natuke ruublit kaasa ja laevale.
Check in läks kui valatult. Kuna meie reisiseltskond oli nati kahanenud siis upgraditi meid ja 2 stesse kajutitesse. Tiit läks vabatahtlikult Jarkoga kuna oli vahepeal ära unustanud Jarko Yoshimuura tuuningut. J
Laev peaaegu puupüsti rahvast täis. Enamus siiski meie idanaabid. Õhtul toimus laevapeal vechernaja guljanie kus siis kõik ennast olid ülesmukkinud ja muudkui jalutasid ja pildistasid. Meie otsustasime a’la carte õhtusöögi kasuks. Kuna selline peenike seltskond nagu me oleme, tellisime ka pudeli valget veini, ja karafiniga 200g viina toidu alla. Maassa maan tavalla! Mingil kummalisel kombel maitses viinuska päris kenasti ja tellisime veel 200g. Ja oh imet veel 200g. Õnneks polnud ettekandjad nii kiired ja polnud jõudnud veel veinikest ära tuua ning saime selle üldsegi annulleerida ja tellida veel 200g. Igati kena õhtusöök. Kõhud ääreni punnis ei teagi millest, otsustasime koikudele pugeda et homme ikkagi tuleb pikk sõidupäev.
Kogunemine oli kell 1600 Tõnu maja ees, kuhu mina loomulikult ei jõudnud sest mul oli vaja veel oma kodu tühjaks teha kuna reis oli planeeritud nii hästi et samal ajal käib mul remont mida minu kallis kaasa juhendama hakkab.
Matkaspordist veel viimased kuivtoidud näljahädaks, natuke ruublit kaasa ja laevale.
Check in läks kui valatult. Kuna meie reisiseltskond oli nati kahanenud siis upgraditi meid ja 2 stesse kajutitesse. Tiit läks vabatahtlikult Jarkoga kuna oli vahepeal ära unustanud Jarko Yoshimuura tuuningut. J
Laev peaaegu puupüsti rahvast täis. Enamus siiski meie idanaabid. Õhtul toimus laevapeal vechernaja guljanie kus siis kõik ennast olid ülesmukkinud ja muudkui jalutasid ja pildistasid. Meie otsustasime a’la carte õhtusöögi kasuks. Kuna selline peenike seltskond nagu me oleme, tellisime ka pudeli valget veini, ja karafiniga 200g viina toidu alla. Maassa maan tavalla! Mingil kummalisel kombel maitses viinuska päris kenasti ja tellisime veel 200g. Ja oh imet veel 200g. Õnneks polnud ettekandjad nii kiired ja polnud jõudnud veel veinikest ära tuua ning saime selle üldsegi annulleerida ja tellida veel 200g. Igati kena õhtusöök. Kõhud ääreni punnis ei teagi millest, otsustasime koikudele pugeda et homme ikkagi tuleb pikk sõidupäev.
Saturday, July 30, 2011
Ettevalmistused
Ees on käimas viimased ettevalmistused väljasõiduks 07.08 pühapäeval tallinn-piiteri laevale et siis juba anda valu mööda laadoga läänekülge ja sealt edasi koola poolsaarele.
Mida võtta mida jätta??? Juhuslikult tuli välja et eelmisel aastal käisid mingid vuntsid ka samat trajektoori mida kuhu ka meie oma rataste jälgi tegema läheme, vähemalt loodame. Tagasi tulla on plaan läbi soome. Igaljuhul katsun jällegi mõned mõtted, elamused, valud ja rõõmud kirja panna, et millalgi 87 aastasena seda siis lugeda ja meenutada.
Subscribe to:
Comments (Atom)