Monday, August 29, 2011
Kirkenes - Ivalo - Rovaniemi
Otsisime Tiiduga ainukese hotelli ja tahtsime lõunat süüa. Päevapraad oli burger ja lasime ja mõdul heamaitsta. Reaalsus tuli momendis koju tagasi. Kokku maksis see 155 ja 70NOK.
Aga ilm oli ilus ja lösutasime mõnusate diivanite peal õueterassil arktilist õhku sisse ahmides. Elu oli jälle ilus! Mõne aja möödudes saabusid ka Jarko ja Tõnu kes oli Jarko piiripeal kinni püüdnud. Kuigi väsimus oli suur pidasime ikka plaani edasi liikuda kuna meil oli 500km veel Rovaniemini sõita ja tahtsime lähemale jõuda. Sõitma hakates käisime korra veel piiripunktis kuna minu GPS oli venemaa kaart maha võtmata ja kõige lähem ja kiirem tee oli läbi vene. Ruttu ots ümber ja minema. Tee oli fantastiline, kulges fjordide ääres, kurviline, päikese loojang - otse silma. Ei saanutki kaua lasta kui juba olime põhja soomes, Lapimaa teed, puud juba muudavad värve, põhjapõdrad küll tee ääres ja tee peal. Võrratult ilus sõit. Jõudime Ivalosse kus leidsime teeäärest ka hotelli Kultahippu 40EUR nägu. Tegime veel õhtusöögi restoranis ja telekaees magasid 4 mauku.
Hommikul oli ilm juba jahedam ja näha oli et saame ka vihma. Nii täpselt ka läks. Vahepeal tegime kohvipeatusi et sooja naha vahele saada. Ühes peatuses tegi Jarko ka broneeringud rongile. Viimane rong oli veel vabade kohtadega. Rovaniemis pidime ka kindalsti oma lapsepõlve unistused teoks tegema nimelt elab seal ju JÕULUVANA! Mõni mees läks Jõuluvana nähes ikka nii närvi, et võttis mehe täitsa sõnatuks.
Kuna rong ise läks alles kell 2100 õhtul siis ei osanud oma eluga midagi peale hakata. Restorani justkui enam ei jõuaks aga siis avastasime et meil veel taxfree poest ostetud viinad allas. Nii me siis seisime rongi järjekorras ja lasime hea maitsta. Pileti hind oli isegi soodsam kui me alguses planeerisime sest 1 ratas koos voodikohaga maksis 180EUR.
Aga ilm oli ilus ja lösutasime mõnusate diivanite peal õueterassil arktilist õhku sisse ahmides. Elu oli jälle ilus! Mõne aja möödudes saabusid ka Jarko ja Tõnu kes oli Jarko piiripeal kinni püüdnud. Kuigi väsimus oli suur pidasime ikka plaani edasi liikuda kuna meil oli 500km veel Rovaniemini sõita ja tahtsime lähemale jõuda. Sõitma hakates käisime korra veel piiripunktis kuna minu GPS oli venemaa kaart maha võtmata ja kõige lähem ja kiirem tee oli läbi vene. Ruttu ots ümber ja minema. Tee oli fantastiline, kulges fjordide ääres, kurviline, päikese loojang - otse silma. Ei saanutki kaua lasta kui juba olime põhja soomes, Lapimaa teed, puud juba muudavad värve, põhjapõdrad küll tee ääres ja tee peal. Võrratult ilus sõit. Jõudime Ivalosse kus leidsime teeäärest ka hotelli Kultahippu 40EUR nägu. Tegime veel õhtusöögi restoranis ja telekaees magasid 4 mauku.
Hommikul oli ilm juba jahedam ja näha oli et saame ka vihma. Nii täpselt ka läks. Vahepeal tegime kohvipeatusi et sooja naha vahele saada. Ühes peatuses tegi Jarko ka broneeringud rongile. Viimane rong oli veel vabade kohtadega. Rovaniemis pidime ka kindalsti oma lapsepõlve unistused teoks tegema nimelt elab seal ju JÕULUVANA! Mõni mees läks Jõuluvana nähes ikka nii närvi, et võttis mehe täitsa sõnatuks.
Kuna rong ise läks alles kell 2100 õhtul siis ei osanud oma eluga midagi peale hakata. Restorani justkui enam ei jõuaks aga siis avastasime et meil veel taxfree poest ostetud viinad allas. Nii me siis seisime rongi järjekorras ja lasime hea maitsta. Pileti hind oli isegi soodsam kui me alguses planeerisime sest 1 ratas koos voodikohaga maksis 180EUR.
Murmansk-Nikkel-Kirkenes
Võtsime veel ühe puhkepäeva välja ja veetsime veel ühe öö selles hotellis. Põhimõtteliselt kõik kordus. Hommikusöök, kerge pikutus, poodi õlle ja valge viina järgi. Turgutasime Jarkoga naabertoa ka üles kuna need mehed muidu magaksid terve elu maha. Muljetasime Aljosha juures käiku ja taastasime end vedelikuga mis meil Ingasse jäi.
Õhtusööki sõime seekord väidetavalt kõige edevamas linna trahteris FUSION. Toit oli super ja kokteilid samuti. Kambapääle suutsime jätta sinna 6000RUR mis oli senine rekord. Jalutasime veel järveääres kus kohalikud mammid pidasid meid Norrakateks ja tahtsid meiega pilti teha.
Hommikul oli plaan siis kohe varakult lõikama panna kuna Kirkenesi oli 240km koos piiriületusega ja sealt veel jupp maad Rovaniemisse. Kuna olime kõik sametiselt pohmellis siis sõit oli suhkoht keeruline. Tee ise aga super, hea asfaltteekattega, mägede vahel, sinkadi vonkadi, ilma päikese paisteline aga temp. poolest ideaalne. Tõnu võitles tasakaalu hirmudega ja pakkus välja et tuleb omas tempos. Üritasime küll veenda et lahinguväljale mehi maha ei jäeta aga ta kategooriliselt palus meil minna. Mees teab mis mees teeb!
Viimased 100km pole ikka minu elus midagi nii õudsat olnud. Vähemalt tol hetkel see nii tundus. Maastik muutus jälle halliks ja värvid kadusid, Hakkasid meeletud sõjaväeosad, kus sõjaväelisi ja tehnikat oli nii palju, et kui Euroopas peaks Venega sõjaks minema siis nüüd on teada kust need tankid jme raketiheitjad tulevad. Huvitav oli veel see et trass jooksis seal sõjaväeosade vahelt läbi niimoodi et kõik oli näha mis neil seal on. Juskui meelega et inimesed teaksid nende suurvõimust. Käisid õppused, suured veoautode kolonnid, sõdurid marssisid püssid seljas. Meil 3 kesi oli nii jube et ainult saaks minema sealt. Ma ei kujuta ette mida Tõnu tundma pidi seda üksi läbides. Mõne ajapärast oli teeääres hulk autosid kus selgus et Pochta Rossii oli lajatunud selga mingisugusele Fiat Punta sarnasele autole kus autos olid vcel inimesed sees ja meedikud üritasid seal kedagi päästa. Olgu öeldud et posti auto on venemaal UAZ bussid. Aga see polnud veel kõik.
Jõudsime Nikkelisse. Saabumine oli visuaalselt nonda et tee kulges üle mäe ja hakkas laskuma kus siis terve linnake oli peopeal. Nagu ikka, keset linna tohhutult suur massiivne tehas ja selle ümber paneelelamud. Meil oli algselt plaanis minna sinna ja kulutada oma viimased kohjalikud veeringud kuid peale sellise vaate avanemist mina ei julgenud sinna minna, sest pähe tekkisid mõtted et mis siis saab kui sealt linnast enam minema ei saa. Kodus laps, naine ja pangalaen.....
Asi oli ikka nii jube et mina ei soovinud isegi kinni pidada pildistamiseks. Kuna mina olin teejuht ja Tiit ja Jarko olid meenutanud mõtet külastada seda linna siis tol hetkel nad lubasid kõik heategevusele ära anda, et JOel jummala eest sinna linna ei läheks. Juu siis võeti nende palveid kuulda. Väga suure tõenöosusega oli meie hetkeline emotsionaalne seisund tingitud viimaste päevade vedelike taastamisest aga see koht oli ikka hirmus küll.
Piirile jõudes oli esimene slangpaum juba 20km enne piiri kust siis kontrolliti, uuriti ja teatati mei e saabumist päris piirile ja anti aega 20min sinna jõudmiseks. Piiril järjekorda ei olnud küll aga selgus et Jarko on oma tolli deklaratsiooni ära kaotanud ja tuleb nüüd aru anda. Öeldi et vormistatakse protokoll koos trahviga ja asi sealtmaalt. Meil ei olnud mõtet piiril passida Tiiduga ja lahkusime 2si Kirkenesi. Enne seda veel taxfreest õlled ja viinad no nii igaks juhuks.
Norra piirivalve küsis kust tuleme ja kuhu minek ja soovis hea teed. Huvitav oli asjaolu, et kui Norra väravad avanesid oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, juskui oleks jällegi värvid tagasi keeratud.
Õhtusööki sõime seekord väidetavalt kõige edevamas linna trahteris FUSION. Toit oli super ja kokteilid samuti. Kambapääle suutsime jätta sinna 6000RUR mis oli senine rekord. Jalutasime veel järveääres kus kohalikud mammid pidasid meid Norrakateks ja tahtsid meiega pilti teha.
Hommikul oli plaan siis kohe varakult lõikama panna kuna Kirkenesi oli 240km koos piiriületusega ja sealt veel jupp maad Rovaniemisse. Kuna olime kõik sametiselt pohmellis siis sõit oli suhkoht keeruline. Tee ise aga super, hea asfaltteekattega, mägede vahel, sinkadi vonkadi, ilma päikese paisteline aga temp. poolest ideaalne. Tõnu võitles tasakaalu hirmudega ja pakkus välja et tuleb omas tempos. Üritasime küll veenda et lahinguväljale mehi maha ei jäeta aga ta kategooriliselt palus meil minna. Mees teab mis mees teeb!
Viimased 100km pole ikka minu elus midagi nii õudsat olnud. Vähemalt tol hetkel see nii tundus. Maastik muutus jälle halliks ja värvid kadusid, Hakkasid meeletud sõjaväeosad, kus sõjaväelisi ja tehnikat oli nii palju, et kui Euroopas peaks Venega sõjaks minema siis nüüd on teada kust need tankid jme raketiheitjad tulevad. Huvitav oli veel see et trass jooksis seal sõjaväeosade vahelt läbi niimoodi et kõik oli näha mis neil seal on. Juskui meelega et inimesed teaksid nende suurvõimust. Käisid õppused, suured veoautode kolonnid, sõdurid marssisid püssid seljas. Meil 3 kesi oli nii jube et ainult saaks minema sealt. Ma ei kujuta ette mida Tõnu tundma pidi seda üksi läbides. Mõne ajapärast oli teeääres hulk autosid kus selgus et Pochta Rossii oli lajatunud selga mingisugusele Fiat Punta sarnasele autole kus autos olid vcel inimesed sees ja meedikud üritasid seal kedagi päästa. Olgu öeldud et posti auto on venemaal UAZ bussid. Aga see polnud veel kõik.
Jõudsime Nikkelisse. Saabumine oli visuaalselt nonda et tee kulges üle mäe ja hakkas laskuma kus siis terve linnake oli peopeal. Nagu ikka, keset linna tohhutult suur massiivne tehas ja selle ümber paneelelamud. Meil oli algselt plaanis minna sinna ja kulutada oma viimased kohjalikud veeringud kuid peale sellise vaate avanemist mina ei julgenud sinna minna, sest pähe tekkisid mõtted et mis siis saab kui sealt linnast enam minema ei saa. Kodus laps, naine ja pangalaen.....
Asi oli ikka nii jube et mina ei soovinud isegi kinni pidada pildistamiseks. Kuna mina olin teejuht ja Tiit ja Jarko olid meenutanud mõtet külastada seda linna siis tol hetkel nad lubasid kõik heategevusele ära anda, et JOel jummala eest sinna linna ei läheks. Juu siis võeti nende palveid kuulda. Väga suure tõenöosusega oli meie hetkeline emotsionaalne seisund tingitud viimaste päevade vedelike taastamisest aga see koht oli ikka hirmus küll.
Piirile jõudes oli esimene slangpaum juba 20km enne piiri kust siis kontrolliti, uuriti ja teatati mei e saabumist päris piirile ja anti aega 20min sinna jõudmiseks. Piiril järjekorda ei olnud küll aga selgus et Jarko on oma tolli deklaratsiooni ära kaotanud ja tuleb nüüd aru anda. Öeldi et vormistatakse protokoll koos trahviga ja asi sealtmaalt. Meil ei olnud mõtet piiril passida Tiiduga ja lahkusime 2si Kirkenesi. Enne seda veel taxfreest õlled ja viinad no nii igaks juhuks.
Norra piirivalve küsis kust tuleme ja kuhu minek ja soovis hea teed. Huvitav oli asjaolu, et kui Norra väravad avanesid oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, juskui oleks jällegi värvid tagasi keeratud.
Jäänud oli veel siis paarsada km Gorod Geri Murmanskini. Mõtlesime veel et teeme peatuse Monchegorskis aga teepealt juba paistis et seal peale tööstuse ei ole midagi ja taamalt tundus ikka see päris jube. Andsime mööda trassi minna, et varakult kohale jõuda, hotelli sisse tshekkida ja siis chillima hakata. Tõnu vahepeal delegeeris kontorit et nad meile mõnusa hotelli puugivad et mitte sellepeale aega raisata. Juna enne Murmanskit olid meile kohad bronnitud ja läksime aadressipeale kohale. Tegemist oli ilmselt kõige kallima hotelliga seal linnas aga vähemalt olid rattad valvega parklas ja saime rahulikult magada. Kasutasime Park Inn hotelli kus öö maksis 160EUR duubel. Peale 10 päeva metsas telgis elasmist polnud isege vahe. Võisime ennast hellitada küll.
Peale mitut tundi enda kasimist, internetiga sõbraks saamist, kõned koju (mina sealjuures juhendades oma kallimat koduremontimise käigust) läksime oma õhtust normi täitma. Võtsime takso ja palusime tal linna näidata. Viis meid otsejoones ALJOSHA juurde ja siis kesklinna tagasi. Murmansk ise koosneb sadamast ja paneelelamutest ja ega seal tõesti midagi rohkemat polegi. Kesklinnas on ka paar vanemat maja stalini aegades kus on siis põhilised restoranid ja poekesed. Kokku kõigepeale vast 10tk. Leidsime kuskil tänavalõpust välikohviku kus siis ostsime kogemata/meelega umbes 500g/näkku grusiini tehtud shashlõkki. Risto oleks siinkohal saba liputanud nagu minu koer peale lamba koodi andmist. Kuna oli teisipäev siis ega midagi linnas erilist toimunud. Kohalike käest uurides siis kõik üritused Neljapäevast alates.
Peale mitut tundi enda kasimist, internetiga sõbraks saamist, kõned koju (mina sealjuures juhendades oma kallimat koduremontimise käigust) läksime oma õhtust normi täitma. Võtsime takso ja palusime tal linna näidata. Viis meid otsejoones ALJOSHA juurde ja siis kesklinna tagasi. Murmansk ise koosneb sadamast ja paneelelamutest ja ega seal tõesti midagi rohkemat polegi. Kesklinnas on ka paar vanemat maja stalini aegades kus on siis põhilised restoranid ja poekesed. Kokku kõigepeale vast 10tk. Leidsime kuskil tänavalõpust välikohviku kus siis ostsime kogemata/meelega umbes 500g/näkku grusiini tehtud shashlõkki. Risto oleks siinkohal saba liputanud nagu minu koer peale lamba koodi andmist. Kuna oli teisipäev siis ega midagi linnas erilist toimunud. Kohalike käest uurides siis kõik üritused Neljapäevast alates.
Baza spasateli
Tee kulges enamasti mööda jõepõhja. Täielik teine maailm mida ma jällegi kogesime. Tee lookles mäegurude vahel, palju kive, veesilmad, pehmemat liiva-kruusa segu aga millised vaated. Täiesti nagu oleksime täiesti teisel reisil. Vastu oli tulemas palju matkajaid kes kogu seda teed kahel jalal tegid. Kuna ilm oli super siis need vaated, päikese peegelduses mäed jätsid ikka väga fantastilise mulje. Ei läinudki kaua kuniks jõudsime sinna baasi. Baas on avatud 5 kuud aastas (oli vist) Ühesõnaga suvel ja siis talvel kui sinna saab vezdehodiga või siis saaniga. Paksu lumelörtsiga sinna ei saa kuna ei ole võimalik millegiga läbida. Pärast baasi pealiku Mishaga oli jutuks et on juhtumeid kus nad lähevad jala sinna. Palju õnne!
Tegemist oli siis vana sõjeväeaegse laagriga mida nüüd päästjad opereerivad. Kuna see kant on väga populaarne matkajatele siis ikka aegajalt tuleb seal ka neil tööd teha. Kohapeal on siis vanad hooned kus on pliidid/narid see ja ka modernsema hotelliga. a'la 20 toaga. Võimalus on ööbida nostgalgia hõngulised komando majakses 250RUR öö võis siis 1500RUR hotellikeses. Kuna esmane suhtumine hotellis oli suhtkoht jahe meie suhtes siis jäime kindlaks et seda raha me neile ei anna ja rentisime endale ka imekspandava majakese. Panime ahju tule alla et saapaid kuivatada, tellisime veel misha käest sauna mis oli imekauni veega jõeääres ja seadsime sammud hotelli poole et oma õhtuse normi kätte saada. 300RUR komplekse õhtusöögi eest sai korralikult kõht täis ja siis saunatama kus juttu jätkus kauemaks.
Mishaga sai veel räägitud maast ja ilmas. Nimelt tal Kohtla-Järve sugulasi täis ja pidavat talle kohe-kohe külla tulema. Samuti et vot ei mäleta mis aastal, oli tehtud sealsamas mäegedes tuuma katsetusi. Pärast valati mäele betoonist plomm ette ja asi sealtmaalt. Väidetavalt pidid norrakad iga aasta käima mõõdistamas radiatsiooni ja tulemused pidid olemas alla normi. Muidugi arvestades vene värki siis kas see päriselt ka nii on, ei tea. Pärast ise mõtlesime olles saunas korduvalt mulistanud jõevees siis ilmselt hakkavad Tõnul juuksed kasvama ja meil kukkuma.....
Hommikul ärgates meie õnneks jällegi päike paistis, lootsime et ööga on ahjupeal kuivanud saapad mõnusad aga pistsimeikka oma jalakesed niisketesse, haisvatesse saabastesse. Nüüd siis tagasi tuldud teedpidi Kirovskisse, paagid täis ja täpiks Murmanskisse.
Tegemist oli siis vana sõjeväeaegse laagriga mida nüüd päästjad opereerivad. Kuna see kant on väga populaarne matkajatele siis ikka aegajalt tuleb seal ka neil tööd teha. Kohapeal on siis vanad hooned kus on pliidid/narid see ja ka modernsema hotelliga. a'la 20 toaga. Võimalus on ööbida nostgalgia hõngulised komando majakses 250RUR öö võis siis 1500RUR hotellikeses. Kuna esmane suhtumine hotellis oli suhtkoht jahe meie suhtes siis jäime kindlaks et seda raha me neile ei anna ja rentisime endale ka imekspandava majakese. Panime ahju tule alla et saapaid kuivatada, tellisime veel misha käest sauna mis oli imekauni veega jõeääres ja seadsime sammud hotelli poole et oma õhtuse normi kätte saada. 300RUR komplekse õhtusöögi eest sai korralikult kõht täis ja siis saunatama kus juttu jätkus kauemaks.
Mishaga sai veel räägitud maast ja ilmas. Nimelt tal Kohtla-Järve sugulasi täis ja pidavat talle kohe-kohe külla tulema. Samuti et vot ei mäleta mis aastal, oli tehtud sealsamas mäegedes tuuma katsetusi. Pärast valati mäele betoonist plomm ette ja asi sealtmaalt. Väidetavalt pidid norrakad iga aasta käima mõõdistamas radiatsiooni ja tulemused pidid olemas alla normi. Muidugi arvestades vene värki siis kas see päriselt ka nii on, ei tea. Pärast ise mõtlesime olles saunas korduvalt mulistanud jõevees siis ilmselt hakkavad Tõnul juuksed kasvama ja meil kukkuma.....
Hommikul ärgates meie õnneks jällegi päike paistis, lootsime et ööga on ahjupeal kuivanud saapad mõnusad aga pistsimeikka oma jalakesed niisketesse, haisvatesse saabastesse. Nüüd siis tagasi tuldud teedpidi Kirovskisse, paagid täis ja täpiks Murmanskisse.
Subscribe to:
Comments (Atom)